Eestikeelne Piibel 1997
Taanieli lisad 1 Nad muutsid meelt ja pöörasid silmad ära, ei vaadanud taeva poole ega mõtelnud õiglase karistuse peale.Ja sündis, kui nad ühel sobival päeval varitsesid, et naine läks sinna nagu eile ja üleeile, kaasas ainult kaks tüdrukut, ja tahtis rohuaias ennast pesta, sest oli palav.
Seal ei olnud kedagi peale nende kahe vanema, kes olid peidus ja varitsesid teda.
Ta ütles tüdrukutele: „Tooge mulle õli ja salv ning sulgege aiaväravad, et saaksin ennast pesta!”
Ja sündis, kui tüdrukud olid välja läinud, et need kaks vanemat tõusid ja jooksid Susanna juurde
ning ütlesid: „Vaata, aiaväravad on suletud ja keegi ei näe meid, ja meie ihaldame sind! Seepärast ole meiega nõus ja andu meile!
Aga kui mitte, siis me tunnistame sinu vastu, et sinu juures oli üks noormees ja sellepärast sa saatsid tüdrukud enese juurest ära.”
Siis Susanna nuttis ja ütles: „Mul on igapidi kitsas käes. Sest kui ma seda teen, siis on mul kindel surm. Aga kui ma seda ei tee, siis ma ei pääse teie käest.
Mulle on parem, kui ma seda ei tee ja langen teie kätte, kui et teeksin pattu Issanda ees.”
Ja Susanna karjus valju häälega. Aga ka need kaks vanemat karjusid temale vastu.
Üks neist jooksis ning avas aiavärava.
Kui nüüd need, kes kodus olid, kuulsid karjumist aias, siis nad tormasid sisse külgväravast, et vaadata, mis Susannale on juhtunud.
Aga kui vanemad olid oma seletuse andnud, siis sulased häbenesid väga, sest seesugust asja ei olnud Susanna kohta iialgi räägitud.
Teisel päeval, kui rahvas kokku tuli tema mehe Joojakimi juurde, sündis, et need kaks vanemat tulid, täis kurje kavatsusi Susanna vastu, et teda surma saata.
Nad ütlesid rahva ees: „Läkitage Susanna, Hilkija tütre järele, kes on Joojakimi naine!” Ja nad läkitasid.
Tema tuli koos oma vanemate ja laste ning kõigi sugulastega.
Aga need, kes koos temaga olid, ja kõik, kes teda nägid, nutsid.
Ja need kaks vanemat tõusid üles rahva keskelt ning panid oma käed tema pea peale.
Tema vaatas aga nuttes taeva poole, sest tema süda lootis Issanda peale.
Vanemad ütlesid: „Kui meie aias omaette kõndisime, siis tuli tema sinna koos kahe tüdrukuga. Aga ta saatis tüdrukud ära ja sulges aiaväravad.
Siis tuli tema juurde üks noormees, kes oli olnud peidus, ja heitis koos temaga maha.
Aga kui meie, kes olime aia ühes nurgas, nägime seda patutegu, siis me jooksime nende juurde.
Me nägime neid ühtivat. Aga seda noormeest me kätte ei saanud, sest ta oli meist tugevam. Ta avas värava ning jooksis välja.
Naise me saime aga kätte ja küsisime, kes see noormees on.
Kuid tema ei tahtnud meile ütelda. Seda me tunnistame.” Kogunenud rahvas uskus neid kui rahvavanemaid ja kohtumõistjaid, ja nad mõistsid naise surma.